Arutelu
ARUTELU
Keskaja progressiivsus
Krikuisade ja vara- ning kõrgkeskaja vaimulike kirjanike kõige teoreetilisemad tekstid on samal ajal ka äärmiselt praktilised. Keskaegne mõte on otseselt suunatud praktikale. Õpetada mõtlema tähendas kasvatada igapäevakäitumise hingestatust.
Mõju järgnevatele ajastutele
Põhiline õpetuse organiseeritus iga keskaja õpilase puhul oli õpipoisi vormis. Regulaarne kool täiendas seda formaalselt, kuid ka see oli õpipoisi vormile lähedane, kuna ranget klassisüsteemi ei olnud ja õpilased võtsid üle oma õpetaja teadmisi ja eeskuju temaga vahetult suheldes. Tänapäeval on õpetaja samuti lastele eeskujuks ja lapsed õpivad palju õpetajaga suheldes või teda jälgides. Samas aga on tänapäeval väga olulised klassisüsteemid, sest eri vanuses lapsed vajavad erinevaid õpetamismeetodeid ja eakohast õpet.
Põhiline õppemeetod oli päheõppimine kuulamise järgi. Raamatuid oli vähe ja need olid kallid. Iga õpetaja kasutas oma võtteid, sunnimeetodeid ja karistamist. Sunnivahendiks oli näiteks vits või kartser. Tänapäeval kasutatakse samuti palju päheõppimist, kuid seda pigem raamatute jms järgi, mitte kuulamise järgi. Leian, et kuulamise järgi õppimine võis olla päris raske ning tänapäevane lugemise järgi õppimine on lihtsam. Kaasaegsed õpetajad kasutavad samuti igaüks ise omi võtteid ja meetodeid laste kaasamiseks ja huvi tekitamiseks. Sunnimeetodid ja karistamine on tänapäeval õnneks kadunud.
Õpe toimus kirikus, kus õpetati laulmist, liikumist, palveid. Tänapäevases hariduses on samuti olulisel kohal koolis laulmine ja kehaline kasvatus. Juba koolieelsetes lasteasutustes on need tähtsal kohal ning pean ka ise muusikat ja liikumist olulisteks lapse arengut soodustavateks tegevusteks.
Kriitika: negatiivsus keskaja hariduses kaasaegse hindaja pilgu läbi.
Keskaegse hariduse eesmärk oli täiesti teine võrreldes antiiksega. See tähendas eelkõige õpetada hirmu tundma. Hirm Jumala ees on selle pika tee algus, mis viib Tarkuse juurde. Selle hirmu poole liigub õpilane rasket ja pikka teed mööda ja “selle algus on tema esimese õpetaja vitsarao tipus”. Keskajal pidasid pedagoogid hädavajalikuks organiseerida õppimise esimene etapp väga suures ranguses, et distsiplineerida tahet, hävitada uhkus ja omandada Jumala mõistmise, austamise ja järgimise kogemus. Tänapäeval aga ei tuleks mõttessegi õpetada last hirmu tundma varajasest lapseeast saati ning õppimise esimene etapp ei ole organiseeritud suures ranguses.
Rüütli kasvatamine oli mõeldud vaid poistele. Eesmärk oli kasvatada elukutseline sõdalane. Rüütlikasvatuse sisu moodustasid nn rüütlivoorused: ratsutamine, oda ja mõõga käsitsemine, jahipidamine, ujumine, vibulaskmine, malemäng, südamedaami jaoks värsside sepitsemine ja mõnel muusikariistal mängimine, hiljem ka prantsuse keel. Paažiaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Tänapäeval aga on tüdrukutel ja poistel võrdsed hariduse saamise võimalused ning on täiesti normaalne ka see, kui tütarlaps läheb näiteks sõjakooli.
Vaimulike õpetamine toimus suuliselt. Õpilased kordasid kõike õpetaja järel, senikaua kuni kõik vajalik sai selgeks. Seega polnud lugemisoskus hädavajalik - seda läks vaja väga vähe. Koolil puudus sageli algõpetuse aste (lugemine, kirjutamine), koolis alustati kohe ladina keele õppimisega. Kaasajal aga ei kujutataks ettegi, kui koolis puuduks algõpetus ning lastel puuduks lugemis- või kirjutamisoskus. Tänapäeval ilma nende oskusteta hakkama ei saa!
Keskaja progressiivsus
Krikuisade ja vara- ning kõrgkeskaja vaimulike kirjanike kõige teoreetilisemad tekstid on samal ajal ka äärmiselt praktilised. Keskaegne mõte on otseselt suunatud praktikale. Õpetada mõtlema tähendas kasvatada igapäevakäitumise hingestatust.
Mõju järgnevatele ajastutele
Põhiline õpetuse organiseeritus iga keskaja õpilase puhul oli õpipoisi vormis. Regulaarne kool täiendas seda formaalselt, kuid ka see oli õpipoisi vormile lähedane, kuna ranget klassisüsteemi ei olnud ja õpilased võtsid üle oma õpetaja teadmisi ja eeskuju temaga vahetult suheldes. Tänapäeval on õpetaja samuti lastele eeskujuks ja lapsed õpivad palju õpetajaga suheldes või teda jälgides. Samas aga on tänapäeval väga olulised klassisüsteemid, sest eri vanuses lapsed vajavad erinevaid õpetamismeetodeid ja eakohast õpet.
Põhiline õppemeetod oli päheõppimine kuulamise järgi. Raamatuid oli vähe ja need olid kallid. Iga õpetaja kasutas oma võtteid, sunnimeetodeid ja karistamist. Sunnivahendiks oli näiteks vits või kartser. Tänapäeval kasutatakse samuti palju päheõppimist, kuid seda pigem raamatute jms järgi, mitte kuulamise järgi. Leian, et kuulamise järgi õppimine võis olla päris raske ning tänapäevane lugemise järgi õppimine on lihtsam. Kaasaegsed õpetajad kasutavad samuti igaüks ise omi võtteid ja meetodeid laste kaasamiseks ja huvi tekitamiseks. Sunnimeetodid ja karistamine on tänapäeval õnneks kadunud.
Õpe toimus kirikus, kus õpetati laulmist, liikumist, palveid. Tänapäevases hariduses on samuti olulisel kohal koolis laulmine ja kehaline kasvatus. Juba koolieelsetes lasteasutustes on need tähtsal kohal ning pean ka ise muusikat ja liikumist olulisteks lapse arengut soodustavateks tegevusteks.
Kriitika: negatiivsus keskaja hariduses kaasaegse hindaja pilgu läbi.
Keskaegse hariduse eesmärk oli täiesti teine võrreldes antiiksega. See tähendas eelkõige õpetada hirmu tundma. Hirm Jumala ees on selle pika tee algus, mis viib Tarkuse juurde. Selle hirmu poole liigub õpilane rasket ja pikka teed mööda ja “selle algus on tema esimese õpetaja vitsarao tipus”. Keskajal pidasid pedagoogid hädavajalikuks organiseerida õppimise esimene etapp väga suures ranguses, et distsiplineerida tahet, hävitada uhkus ja omandada Jumala mõistmise, austamise ja järgimise kogemus. Tänapäeval aga ei tuleks mõttessegi õpetada last hirmu tundma varajasest lapseeast saati ning õppimise esimene etapp ei ole organiseeritud suures ranguses.
Rüütli kasvatamine oli mõeldud vaid poistele. Eesmärk oli kasvatada elukutseline sõdalane. Rüütlikasvatuse sisu moodustasid nn rüütlivoorused: ratsutamine, oda ja mõõga käsitsemine, jahipidamine, ujumine, vibulaskmine, malemäng, südamedaami jaoks värsside sepitsemine ja mõnel muusikariistal mängimine, hiljem ka prantsuse keel. Paažiaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Loomulikult ootas iga poiss kannatamatult järgmisesse astmesse tõstmist. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Tänapäeval aga on tüdrukutel ja poistel võrdsed hariduse saamise võimalused ning on täiesti normaalne ka see, kui tütarlaps läheb näiteks sõjakooli.
Vaimulike õpetamine toimus suuliselt. Õpilased kordasid kõike õpetaja järel, senikaua kuni kõik vajalik sai selgeks. Seega polnud lugemisoskus hädavajalik - seda läks vaja väga vähe. Koolil puudus sageli algõpetuse aste (lugemine, kirjutamine), koolis alustati kohe ladina keele õppimisega. Kaasajal aga ei kujutataks ettegi, kui koolis puuduks algõpetus ning lastel puuduks lugemis- või kirjutamisoskus. Tänapäeval ilma nende oskusteta hakkama ei saa!
