Keskaja kasvatus ja haridus
Keskaja kasvatus ja haridus
Keskaeg (ld medium aevum - vaheaeg) oli ligi tuhandeaastane periood (5.-15. saj). Ajastu algust seostatakse Rooma riigi langemisega (476) ja lõppu Ameerika avastamisega (1492) või reformatsiooniga (1517).
Keskaja haridus oli sajandeid kiriku suunata. Hariduse eesmärk oli hoopis teine võrreldes eelneva antiikajaga, sest hariduse põhisisu oli teoloogiline kasvatus. Samas hariduse korraldus määrati antiikaja koolisüsteemi eeskujul ja õpetus käis läbi seitsme vaba kunsti. Seitse vaba kunsti, ladina keeles septem artes liberales, jagunes trivium ja qadrivium. Triviumi alla kuulusid grammatika (ladina keeles lugemine ja kirjutamine), retoorika (ilukõne õppimine) ja dialektika (vaidluskunst). Quadriviumi alla kuulusid aritmeetika, geomeetria (arhitektuuri ja maateaduse alused), astronoomia (ajaarvamine) ja muusika.
Pildi asukoht
https://www2.naz.edu/dept/philosophy/liberal-arts-resources/classical-images-gallery/
Keskaja inimest õpetati tundma hirmu ja temas kasvatati alandlikkust ja jumalakartlikkust. Parim vahend selle saavutamiseks oli range distsipliin ja kehaline karistamine. Eriti algõpetuses, kuna hävitada tuli uhkus ja omandada Jumala mõistmise, austamise ja järgimise kogemus. Õpetaja sümboliks sai vits.
Pildi asukoht
Keskajal oli koole vähe ja need olid peamiselt kirikute ja kloostrite juures ning valmistasid ette vaimulikkonda. Kuigi kirjaoskamatuid oli palju, siis kasvatas keskaegne ühiskond kõiki oma liikmeid. Keskaegne inimene tundis ühiselu reegleid, allus kõlbelistele normidele ja oli usklik. Ta võis olla kuulutatud ketseriks, kuid ta polnud kindlasti ateist. Keskaegset ühiskonda iseloomustas karistamatuse puudumine ehk kõike nägi Jumal, isegi kõige vagama inimese sügavaimasse hingesoppi.
Pildi asukoht
https://medieval-contol.weebly.com/monksnuns.html
Keskaja elanikkond jagunes kolme seisusesse: bellatores, oratores ja labratores, st rüütelkond, vaimulikkond ja kolmas seisus. Seega lähtus ka haridus hierarhia ideest ja oli rangelt seisuslik.
Pildi asukoht
Vaimulike kasvatus
Vaimulikku kasvatasid tavaliselt kloostri- ja katedraalikoolid või piiskopikoolid. Igas abtkonnas oli kahte liiki koole: schola exterior (tegutses väljaspool kloostriseinu) ja schola interior (tegutses kloostris). Esimeses koolis käisid ümbruskonna lapsed ja neile õpetati peamiselt usuõpetuse elementaarseid aluseid. Teises nimetatud koolis õpetati lapsi ladina keeles lugema, õpetus oli karm ja käis täpsete ettekirjutuste järgi. Paljudest kooli kasvandikest said hiljem käsikirjade ümberkirjutajad. Kasvatustöö sisu osas tegid õpilased kaasa kõike seda, mida mungad oma igapäevaelus: osalesid jumalateenistustel, majapidamis- ja põllutöödes. Õppeplaani osas õpetati kõike praktilisel kaalutlusel: lugemist, selleks, et Piiblit uurida, kirjutamist selleks, et käsikirju ümber kirjutada, laulmist, et jumalateenistusel kõlaks muusika, aritmeetikat, et arvutada liikuvaid kirikutähtpäevi. Aja jooksul kujunes selle baasil välja keskaegne õppekava, mille aluseks oli seitse vabakunsti.
Vaimulikuks õppimine algas noviitsiajaga, mil pidi selguma kas poiss on üldse võimeline teadmisi omandama, distsipliinile alluma, reegleid järgima ja ilmalikest lõbudest lahti ütlema. Mungaks pühitseti noormees siis, kui ta oli 21aastane. Munga staatus ühiskonnas kutsus esile imetlust ja lugupidamist. Mungad andsid vaikimisvande ja nende elu oli tavaelust erinev ning salapärane. Omavahel suhtlesid mungad märkide keeles.
Rüütlikasvatus
Kui vaimuliku kasvatuse võis saada poiss vaesest perest või orb, siis rüütlikasvatus oli mõeldud keskaja feodaalide poegadele. Rüütlikasvatus algas varasest noorusest. Kuni 7aastani kasvas noor aadlivõsu isakodus ja kasvatust juhtis ema: last ei hellitatud, temasse sisendati seisuseuhkust, jutustati kangelaslugusid. Tulevast rüütlit õpetati ratsutama ja puust relvi käsitsema. Edasi anti poiss mõne isa tuttava aadlikku lossi kasvatada. Juba 7-14aastastena teenisid noored rüütlid paažidena kõrgfeodaali õukonnas. Paažiajal õppis noormees lugemist, kirjutamist, pillimängu ja tantsu, aga olulisel kohal olid ka ratsutamine, ujumine, kilbi käsitlemine. Pärast paažiaega 14-21 aastastena said poistest relvakandjad (nad said sõjaväelise väljaõppe) ja võisid osaleda juba tõelistes lahingutes. 21aastaselt löödi nad pidulikult rüütliks. Preester õnnistas kirikus tulevase rüütli mõõga ja noormees andis rüütlivande. Vastne rüütel riietus seejärel täielikku lahinguvarustusse, tegi linnaväljakul ratsutades auringi ja siirdus lossi pidusöögile.
Pildi asukoht
Kolmanda seisuse kasvatus
Talurahva ja linnakehvistu lapsed kooliharidust ei saanud (keskaja algul). Nad kasvasid kodus ja olid maast-madalast kaasatud igapäevase töö protsessi. Eelkõige õppisid nad eeskuju najal. Töö näidati ette ja nõuti selle tegemist. Laps pidi õppima kõike: maa harimist, loomade kasvatamist, kehakatete ja jalavarjude valmistamist, isegi elamu ehitamist, sest tulevikus oli tal neid kõiki oskusi äraelamiseks vaja.
Esimesed koolid linnakodanikele tekkisid keskaja lõpul. Tsunftid pakkusid ametiõpet õpipoisimeetodil (õpipoiss-sell-meister). Esimesed paar aastat pidi õpipoiss täitma kõiki pererahva antavaid ülesandeid ja oli justkui teenija. Teises etapis õppis noormees oma meistri käest kõiki töö peensusi. Edasi läksid noormehed rändama kaugematesse linnadesse, ka teistesse riikidesse. Õpiti erinevate meistrite juures. Tagasi tuli noor väljaõppinud oskustööline. Sell töötas veel meistri juures ja lõpuks sai ta sooritada meistrieksami.
Kasutatud kirjandus
Kalamees, K. (2010). Maailmakirjandus. Antiik. Keskaeg. Renessanss. Kirjastus Avita
Tilk, M. (2009). Kasvatus keskajal. Külastatud aadressil https://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/keskaeg/keskaeg_exe/lk_26.html
Tilk, M. (2004). Kasvatus eri kultuurides II. Tallinn